Plakatitel oli näiteks kirjas: “Puhas põhjavesi – meie suurim rikkus!”, “On Virumaa virulaste hoida?!”, “Vallajuhtimine läbipaistvaks! Kas saame usaldada oma valla juhte?”. Kõik kohaletulnud avaldasid soovi, et istung viidaks kõrvalasuva Ulvi mõisa saali, kuhu mahuksid kõik, keda kodukandi tulevik kõnetab.
Põhjus, miks inimesed lähedalt ja kaugemalt kohale tulid, oli volikogu päevakorra esimene punkt: “Fosforiidi üldgeoloogilise uurimistöö hea tahte lepingust”. Nimelt tegi Viru Keemia Grupp (VKG) möödunud aasta lõpus vallale ettepaneku alustada läinud aasta detsembris läbirääkimisi VKG ja Rägavere valla vahel fosforiidi üldgeoloogilise uurimistöö hea tahte lepingu üle. Detsembrikuisel istungil otsustati teema suunata maaelu- ja arengukomisjoni, kus koostataks VKG-le põhjendatud vastus. Eilsel volikogu istungil VKG-le vastatigi.
Aga eriti terav oli olukord enne istungi algust vallavanema kabinetis, kus inimeste rohkus meenutas mõne pealinna kaubamaja järjekordset ostuööd. Käis tihe arutelu, sest osa volikogu liikmetest soovis istungit mõisa saalis pidada, teine osa pooldas istungi edasilükkamist. Küsimusele, miks suurde saali üle minna ei taheta, vastas Rägavere volikogu esimees Arnu Lippasaar, et eelmine suures saalis ­peetud istung läks käest ära. Meenutuseks lugejaile, et detsembrikuiseil istungil oli kohal üle 60 inimese, kelle seast püüdsid mõned korduvalt sõna võtta.
Mõte, et istung võidakse edasi lükata, ei meeldinud inimestele, kes leidsid, et otsustamist ei ole mõtet edasi lükata ning nad tulevad ka järgmisel korral kohale. Asi läks lausa nii tuliseks, et volikogu esimehelt võeti tema haamer.
Kohalolnud Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev palus sõna ning pöördus Rägavere volikogu poole, öeldes, et ootas volikogult otsustusvõimet. “Kõik on siia tulnud, sest kaalul on nende tulevik. Te ei otsusta ainult oma valla tulevikku, vaid suure osa Eesti oma,” kõneles ta ning avaldas lootust, et palagan laheneb. “Tehke see otsus ära, siis saate ka edaspidi oma inimestele otsa vaadata,” soovitas Vassiljev, kelle sõnavõtt pälvis rahva aplausi.
Seejärel palus volikogu viis minutit omaette jäämiseks, et võtta vastu otsus volikogu istungi toimumise kohta.
“Ma tulin Lõuna-Eestist kohale, eriti nukker, kui nüüd istung ära jäetakse,” ütles meesterahvas õues, kus inimesed otsust ootasid. Õige pea selgus, et istung algab 9.45 Ulvi mõisa saalis, kuid rahvas ei tohi vahele segada ja soovijad peavad oma sõnavõtud registreerima. Vastasel juhul katkestatakse see korrapealt.
Volikogu liige Raigo Rebane ning maaelu- ja arengukomisjoni liige Sven Valler tegid volikogule ettekande, kus põhjendasid, miks vald peaks VKG ettepanekule eitavalt vastama. Toodi välja organisatsioonid ja seltsid, kes on avaldanud fosforiidiuuringute ja -kaevanduse asjus oma seisukohad, ning nimetati ka 5600 allkirja, mille on andnud inimesed külaseltsile MTÜ Miila Hiiemäe oma vastuseisu märgiks. Valler ütles veel, et VKG hea tahe ei ole komisjonile päris selge.
Otsus vastata ettevõttele eitavalt sai kõigi volikoguliikmete poolthääle, seega on vald oma seisukoha väljendanud. Inimesed ei hoidnud emotsioone tagasi ning kostis tagasihoidlik aplaus, kuigi rahva sekkumine oli isegi aplausi näol keelatud. Probleemi sellest siiski ei sündinud.
Järgmise päevakorrapunktina arutati kohalike organisatsioonide ja nendega seotud isikute toetamist. Raigo Rebane maaelu- ja arengukomisjoni esimehena tegi ettepaneku asuda põhimõttelisele seisukohale, et kohalikud organisatsioonid ja nendega seotud isikud ei võtaks toetusi ja annetusi ettevõtetelt või isikutelt, kes on seotud riikliku maavara või põlevkivi uuringutega. Mõte põhjustas küll vaidlusi, kuid üldiselt oli volikogu ühel meelel, et inimese südametunnistus võiks puhas olla.
Peale kaht esimest päevakorrapunkti anti soovijatele sõna. Nii Uljaste külavanem Erich Karro kui Võlumäel dendroparki pidav Ülo Sinisalu väitsid, et pole varem midagi niisugust näinud, nagu eile. Sinisalu tõstatas küsimuse, kas me üldse teame, kui suur on fosforiidi väljamüügi hind, kui suur on ettevõtte kasum ja kuidas on see võrreldav kolme euroga, mis läheb keskkonnatasudesse
 “Nii kaua, kui me neid siia ei luba, oleme rohkem kaitstud, kui siis, kui loa anname,” sõnas Sinisalu.

Allikas